Oma käesolevas postituses tahaksin arutleda, mis teeb tänapäevases Eestis ühest IT-valdkonna töötajast oma ala professionaali. Esimesena peatuksin teemal, kas IT-ala töötaja peaks olema võimalikult laiahaardeline või pigem kitsalt spetsialiseerunud ja teiseks analüüsiks, kumb on siis reaalselt olulisem, kas diplom või oskused.
Ühelt poolt eeldatakse, et tänapäeva IT-töötaja tunneb lisaks oma erialalae ka ettevõtlust, oiguse printsiipe jne. Ka IT-Kolledzis on ju ainekavas olemas nii makroökonoomika kui ka ettevõtte majandusõpetus. Ühelt poolt on see vajalik, et kooli lõpetanud saaks vajadusel ka ise eraettevõtjana hakkama, ent seoses erialaga võiks pigem valja tuua üha enam vajaliku kitsa spetsialiseerumise. Ei ole enam ju sellist 2000-date alguses toimuvat olukorda, kus üks inimene ehitas kodulehti (kujundas, kirjutas nii front- kui ka backendi.Pigem on see suurte tarkvaraettevõtete puhul liikunud sinnani, et arendaja laadib kuskilt versioonihaldusest alla oma tänased ülesanded, teeb need ara, laadib valminud asja üles ja hakkab see asi taas otsast peale. Eks selline töö tundub nüri, aga selles mõttes on IT-ala nagu ehitus, iga etappi täidab keegi ja kokkuvõttes saab asi valmis. Samas võimaldab pigem kitsam spetsialiseerumine end paremini täiendada. Nt olles java-arendaja, keskendutakse pigem uue Java API tundmaõppimisele, mitte ei pea samal ajal ka tutvuma uute trendidega nt veebilehe kujunduse osas.
Teiseks tahaksin veel ka peatuda sertifikaatide ja diplomi teemal. Olles ise lõpetanud ka kutsekooli tarkvara arenduse erialal, võin öelda, et konkreetselt Eestis on kutsekooli tase nt IT- Kolledziga võrreldes pea olematu. Taseme vahe on kümnetes kordades. Sealt tekib ka küsimus, miks meil seda kutseharidust promotakse. Hea küll, lukksepaks ja keevitajaks õppimiseks on see ideaalne koht, aga tarkvara arendus? Selles osas "paber" ( kutsetunnistus, diplom) ei pruugi veel iseloomustada inimese reaalseid oskusi. Ka Muusikaakadeemia lõpetanud interpreetide hulgas on kahjuks neid, kes ühtegi sümfooniaorkestrisse tööle ei saa, sest tööle konkureerides tuleb reaalselt midagi instrumendil esitada ehk enda oskusi näidata. Sama on ka ju IT-valdkonnas. Tööandjat ei huvita läbitud koolitused ja sooritatud sertifikaatide tunnistused, kui tööle kandideerija ei saa tööle kandideerides hakkama prooviülesandega.
Seega pakuksin kokkuvõttes välja, et tänase Eesti IT-proff on oma kitsa ala tippspetsialist ja tema sisu määravad tema oskused, mitte vaid taskus olev diplom.
pühapäev, 26. märts 2017
neljapäev, 23. märts 2017
Autoriõiguste reformimisest
Käesolevas blogipostituses analüüsin autoriõiguste reformimist, mida pakuvad Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform. Tahaksin keskenduda just kolmele raamatus 2. peatükis välja toodud aspektile. Kõigepealt soovitakse muuta tasuta kasutamiseks kogu tarkvara, eeldusel, et seda ei tarvitata ärilistel eesmärkidel. Teiseks soovitakse lühendada autoriõiguste kehtivust, mis hetkel kaotavad kehtivuse 70 a peale autori surma. Ja kolmandaks soovitakse seadustada õigus, et oleks võimalik kasutada juba olemasolevat materjali, et selle baasil luua midagi uut.
1) Soovitakse et kogu tarkvara, mida kasutatakse mitteärilistel eesmärkidel, oleks tasuta kasutamiseks ja kopeerimiseks.
Selline idee on küll üllas, aga siiski öeldakse, et "tasuta lõunaid" pole olemas. Mingis osas see toimib, nagu tarkvara ( just operatsioonisüsteemidest Linuxi distributsioonid (tegelikult isegi Linuxit alla laadides on võimalik niiöelda teha annetus kasvõi Paypali abil. See pole küll kohustuslik, aga oleks inimlik ja aus) ja mitmesugune rakendustarkvara, aga pole just mõistlik eeldada, et muusika, filmid ja raamatud oleksid läbinisti tasuta. On tehtud kulutusi mingi rakenduse arendamiseks, olgu selleks nt e-raamatu rakendus, andmete digitaliseerimine jms. Kui ühelt poolt pole võimalik, et inimene astub raamatupoodi ja "võtab" sealt tasuta raamatu, kuna isiklikuks tarbeks ja mitteärilistel eesmarkidel võiks see nii olla, siis e-raamatu puhul poleks eraldi vaja täiendavat eksemplari trükkida ja kulutused oleksid väiksemad. Aga raamatu sisu on siiski keegi kirjutanud ja oma töötunde sellesse panustanud.
Tavamaailmas ju ka on võimalik raamatute ostmise asemel raamatuid laenutada raamatukogust, mis on ühiskondlikult tasuta teenus. Sellisel juhul oleks ehk idee luua digitaalne raamatukogu, kust saab raamatuteksti lugeda, aga poleks seda võimalik sealt kopeerida.
2) Autoriõiguste vähendamine 20-le aastale seniselt 70-lt aastalt.
Kui hetkel on autoriõigused kehtivad kuni 70 a peale looja surma, siis see aeg on tõesti pikk ja raamatu autorite soov seda lühendada, on igati aktsepteeritav. Näiteks selline veebileht nagu Petrucci aadressil http://imslp.org, mis võimaldab kasutajatel skaneerida klassikalise muusika partituure ja klaviire ja riputada neid internetti. Samas ei ole võimalik sealt siiamaani leida näiteks 1975.a. surnud Šostakovitši sümfooniate partituure, kuigi samas on need partituurid vabalt kättesaadavad igast muusikakooli noodikogust. Senise seadusandluse järgi siis alles 2050. a on need internetis vabalt kättesaadavad. Tundub tõesti absurdne.
3) Soov seadustada õigus, et oleks võimalik kasutada juba olemasolevat materjali, et selle baasil luua midagi uut.
Siinjuhul jääksin ise muusikuna eriarvamusele. Isiklikult häirib, kui klassikalise muusika hitte nagu Beethoveni 5. sümfoonia kuulus saatusemotiiv või Mozarti Reekviemi kuulus Lacrimosa leiab kasutust kuskil räppimise tausalt või klubimuusikas. Palju enam oleks hinnatav midagi ise originaalset välja mõelda. Või siis oleks kasvõi viisakas kuidagi viidata teosele, mida kasutatakse. Hea näide veel: https://en.m.wikipedia.org/wiki/Prince_Igor_(song) .Borodini ooperi "Vürst Igor" motiivi kasutatatud just nimelt hip-hop muusikas. Laulu videoklipp on nähtav siin: https://www.youtube.com/watch?v=O_X_Nj276Ps.
pühapäev, 12. märts 2017
Ära kuritarvita oma võimu
Käesolev blogipostitus keskendub Virginia Shea nn. 10 käsu ehk netiketi ühe käsu analüüsile läbi isikliku kogemuse. Olen valinud analüüsimiseks üheksanda käsu pealkirjaga "Ära kuritarvita oma võimu".
Oma esimesi jututoa külastuse kogemusi mäletan aastatel ca 2000 läbi nn. IRC kliendi. Populaarseid kanaleid oli tollal vist Estchati nime kandvas serveris mitmeid. Üks suuremaid oli nt Armastusesaal, millel oli olemas ka veebibrauseri tugi, ent läbi IRC kliendiprogrammi oli jututuba kasutada mugavam ja kiirem. Läbi antud rakenduse oli võimalik vaadata kanalite nimekirja antud serveris ja liituda mõne väiksema kanaliga, mille olemasolust muidu isegi aimu ei olnud. Tihti ei käinud nendes just palju inimesi, aga ühes kanalis viibides tehti ettepanek hakata antud kanalis opiks ehk administraatoriks, keda oli tavaliselt mitmeid kanali peale. Opid kui sellised olid üldse kanali tavakasutajast kõrgemal asuvad reaalsed kasutajad, kel oli rohkem õigusi, aga samas osades kanalites kasutati ka automatiseeritud järelvalvet ehk botti.
IRC kliente oli erinevaid. Tihti oli neile sisse ehitatud kasutaja jututoast väljaviskamise võimalus ja bänni lisamise võimalus mingiks x ajaks, et kasutaja ei saaks uuesti siseneda. Lisaks oli ka Eestis kirjutatud eestikeelseid klientprogramm, millesse oli sisse kirjutatud ka nt nn automaatne sõimaja väljaviskamine, mis tugines mingitele võtmesõnadele ehk siis peamiselt roppustele. Lisaks ka suurtähtedega kirjutamise ehk karjumise eest visati inimene tavaliselt välja. Väljaviskamisel sai lisada väljavisatule ka kommentaar, mille eest see oli.
Kasutasin ise Mirc-nimelist eestikeelset klientprogrammi, milles üks sisseehitatud kommentaar peale suurtähtedega kirjutamise eest väljaviskamisel oli: "Mida sa röögid, ega sa Punasel väljaku pole".
Kahjuks puudub mul info selle kohta kas opil oli teoorias võimalus jälgida ehk pealt kuulata privaatset jutuajamist erinevate jututoakasutajate vahel. Selline pealtkuulamine oleks vägagi ohtlik, sarnaneks tavaelus telefoniside pealtkuulamisega. Netis võib samamoodi liikuda jututoas ka privaatset infot kasutajate kohta, nende pärisnimed, telefonid vms.
Olles endale saanud ka opistaatuse, oli mingis osas selline kõrgem enesetunne küll. Mäletan, et suhtlesin kellegagi ja mulle ei meeldinud selle inimese suhtlusmaneer ja ma sain talle ära teha niiöelda. Vajutasin nuppu "Kick" ja inimene "lendas" jutukast välja.. Pärast oli samas mingi süütunne, et miks ma seda tegin, sest otsest põhjust selleks polnud. Kasutaja ei "karjunud", ei kasutanud roppusi vms, lihtsalt mina sain näidata enda võimu.
Aga üldiselt võim internetis annab inimesele palju. Nt mingi suure arvutivõrgu administraator saaks ideeliselt ju piirata mõne temale mittemeeldiva inimese arvuti võrgukiirust 1 kbs alla ja ka üles. Ei taha selle inimese nahas olla kes sellise võrguühendusega peab internetis tööd tegema. Samas on mingitele inimestele see võim vaja anda. Mitte selleks, et nad saaksid seda kuritarvitada. vaid selleks, et nad haldaksid kogukonda, sest vastasel juhul võib internetis suhtlemise maneer päris käest ära minna. On küll netikett, aga ka reaalset järelvalvet ja õigust sekkuda on tarvis, sest reaalses elus on lisaks lauakommetele ja käitumisreeglitele samuti olemas politseiinstantsid, kes saavad vajadusel aktiivselt sekkuda.
Oma esimesi jututoa külastuse kogemusi mäletan aastatel ca 2000 läbi nn. IRC kliendi. Populaarseid kanaleid oli tollal vist Estchati nime kandvas serveris mitmeid. Üks suuremaid oli nt Armastusesaal, millel oli olemas ka veebibrauseri tugi, ent läbi IRC kliendiprogrammi oli jututuba kasutada mugavam ja kiirem. Läbi antud rakenduse oli võimalik vaadata kanalite nimekirja antud serveris ja liituda mõne väiksema kanaliga, mille olemasolust muidu isegi aimu ei olnud. Tihti ei käinud nendes just palju inimesi, aga ühes kanalis viibides tehti ettepanek hakata antud kanalis opiks ehk administraatoriks, keda oli tavaliselt mitmeid kanali peale. Opid kui sellised olid üldse kanali tavakasutajast kõrgemal asuvad reaalsed kasutajad, kel oli rohkem õigusi, aga samas osades kanalites kasutati ka automatiseeritud järelvalvet ehk botti.
IRC kliente oli erinevaid. Tihti oli neile sisse ehitatud kasutaja jututoast väljaviskamise võimalus ja bänni lisamise võimalus mingiks x ajaks, et kasutaja ei saaks uuesti siseneda. Lisaks oli ka Eestis kirjutatud eestikeelseid klientprogramm, millesse oli sisse kirjutatud ka nt nn automaatne sõimaja väljaviskamine, mis tugines mingitele võtmesõnadele ehk siis peamiselt roppustele. Lisaks ka suurtähtedega kirjutamise ehk karjumise eest visati inimene tavaliselt välja. Väljaviskamisel sai lisada väljavisatule ka kommentaar, mille eest see oli.
Kasutasin ise Mirc-nimelist eestikeelset klientprogrammi, milles üks sisseehitatud kommentaar peale suurtähtedega kirjutamise eest väljaviskamisel oli: "Mida sa röögid, ega sa Punasel väljaku pole".
Kahjuks puudub mul info selle kohta kas opil oli teoorias võimalus jälgida ehk pealt kuulata privaatset jutuajamist erinevate jututoakasutajate vahel. Selline pealtkuulamine oleks vägagi ohtlik, sarnaneks tavaelus telefoniside pealtkuulamisega. Netis võib samamoodi liikuda jututoas ka privaatset infot kasutajate kohta, nende pärisnimed, telefonid vms.
Olles endale saanud ka opistaatuse, oli mingis osas selline kõrgem enesetunne küll. Mäletan, et suhtlesin kellegagi ja mulle ei meeldinud selle inimese suhtlusmaneer ja ma sain talle ära teha niiöelda. Vajutasin nuppu "Kick" ja inimene "lendas" jutukast välja.. Pärast oli samas mingi süütunne, et miks ma seda tegin, sest otsest põhjust selleks polnud. Kasutaja ei "karjunud", ei kasutanud roppusi vms, lihtsalt mina sain näidata enda võimu.
Aga üldiselt võim internetis annab inimesele palju. Nt mingi suure arvutivõrgu administraator saaks ideeliselt ju piirata mõne temale mittemeeldiva inimese arvuti võrgukiirust 1 kbs alla ja ka üles. Ei taha selle inimese nahas olla kes sellise võrguühendusega peab internetis tööd tegema. Samas on mingitele inimestele see võim vaja anda. Mitte selleks, et nad saaksid seda kuritarvitada. vaid selleks, et nad haldaksid kogukonda, sest vastasel juhul võib internetis suhtlemise maneer päris käest ära minna. On küll netikett, aga ka reaalset järelvalvet ja õigust sekkuda on tarvis, sest reaalses elus on lisaks lauakommetele ja käitumisreeglitele samuti olemas politseiinstantsid, kes saavad vajadusel aktiivselt sekkuda.
esmaspäev, 6. märts 2017
Arvustus - Pekka Himaneni 2004. aasta raport Soome Parlamendile
Käesoleva artikli ülesanne on arvustada Pekka Himaneni 2004. a valminud
raportit Soome parlamendile, kus Himanen räägib infoühiskonna trendidest, probleemidest
ning võimalikest lahendustest. Tahaksin käesolevas postituses keskenduda just nendele kümnele infoühiskonna trendile, mida Himanen 2004.a. leidis üha enam maailmas kanda kinnitamas ja analüüsida, mismoodi on need Eestis realiseerunud.
1) Maksude vähenemine
Kui analüüsida olukorda Eestis, siis kõige rohkem on langenud tulumaks. Nt aastal 2004, kui
Himanen raporti kirjutas, oli see veel Eestis 26%, praeguseks aastaks aga juba 20%.
Seega on tema ennustus, et maksud järjest langevad, olnud väga hästi ette ennustatud.
2) Rutiinne töö liigub arengumaadesse
Selles valdkonnas on erinevaid näiteid. Näiteks on AS Nortal loonud arendustiime
Indias, sest sealne tööjõud on odav ja ühe arendaja tunnipalga eest saab Indias võibolla lausa 20 arendajat. Iseküsimus on see kvaliteet, mida arengumaadest saadakse. Juba kultuurilised erinevused võivad omada teatud tähtsust, kuidas programmeerija mõtleb ja koodi kirjutab.
Samas teatud mõttes ei liigu töö ainult arengumaadesse, pigem on juhtunud tänu
suurele pagulashulgale see, et sisserännanu on nõus sellist nn lihttööd tegema
odavama palga eest kui kohalik eestlane. Eestis ei ole seda trendi veel märgata, aga
just Euroopas ringi liikudes, näeb üha sagedamini, et tänavat pühivad sisserännanud
aafriklased.
3) Tööealise elanikkonna vananemine
Eeldatakse, et tööealine elanikkond väheneb aastaks 2040 125 000 inimese võrra.
https://planeerimine.ee/2015/10/kahanemine-ja-vananemine/
4) Suurenenud surve heaoluriigi järele
Vananev elanikkond nõuab riigilt rohkem finantsi - pensionidele kuluv raha aina suureneb ja
see tööealine elanikkond, kelle maksulaekumisest riik pensione finantseerib, see aina
väheneb. Samas on just maksukoormus langenud ja riigil tekivad probleemid, kuidas neid
kulutusi katta. Konkreetselt nt praegune Eesti valitsus juba on astumas samme, kuidas
lisaraha eelarvesse leida, kuigi nende hind on valus: toon näiteks kasvõi maagaasiaktsiisi tõusu, eluasemelaenu intresside tagasimaksmise summa külmutamine 300 euro piirile jne. Rahvastiku vanenedes suurenevad ka vajadused meditsiiniabi järele, mis samuti maksab.
5) Tehnoloogilisest arengust sotsiaalsesse arengusse
Kui esimene infoühiskonna faas oli võrguühenduste loomine, siis teises faasis on
infotehnoloogia edasise arengu kõrval olulisem suurem fookus sotsiaalsetel küsimustel.
Eesmärk ei ole luua mingit uut infotehnoloogilist arendust, mis meie elu kuidagi
mugavamaks muudab, vaid pigem olemasolevate süsteemide muutmine turvalisemaks.
Ka Eestis muutub kõik üha rohkem vähemavalikuks. Heaks näiteks võiks siinjuhul tuua
tudengi hindamise. Kui enne riputati eksamitulemused seinale ja igaüks võis lugeda, mis
hinde keegi sai, siis nüüdseks on need salastatud ja ainult asjaosaline teab enda tulemusi.
6) Kultuuritööstuse tõus
Siinjuhul mõtleb Himanen, et tänu massimeedia suurele digitaliseerimisele ühendub üha enam
infotehnoloogia ja meedia. Eesti puhul võiks siinjuhul tuua mitmeid näiteid: ise leian, et
üks suurimaid õnnestumisi on olnud ERR-i arhiiv, kus on nii audio- kui ka videomaterjali
vanadest raadio- ja televisioonisaadetest.
Siiski on Eestil siin veel arenguruumi. Näiteks Berliini Filharmoonikute kontserti on
tänapäeval võimalik vaadata reaalajas läbi niiöelda "digitaalse kontserdisaali". Eesti
Riiklik Sümfooniaorkester ei ole sinnamaani veel jõudnud, küll aga pakuvad mitmed
kinod juba praegu Eestis võimalust vaadata Metropolitan Opera etendusi kinos suurelt
ekraanilt.
7) Biotööstuse tõus
Himanen leiab, et geneetika on valdkond, mis muutub IT-valdkonna puhul teiseks
võtmeteaduseks. See on ka Eestis käivitunud geenivaramu näitel, kus on juba 51 000
inimese geenid, mida kasutatakse analüüsimiseks ja kasu saavad alles ilmselt inimese
lapsed või lapselapsed.
Taas on ka siin seos rahvastiku vananemisega: vananev elanikkond
vajab üha enam meditsiini ja infotehnoloogia koostöös valminud tooteid - nn
gerotehnoloogia ehk aktiivne vanenemise toetamine. Üheks näiteks võib siin tuua nt
sellise nutitelefoni rakenduse, mis toimib nagu suurendusklaas ja abistab
vanurit lugema tillukest teksti. Samas ei oska Eesti puhul konkreetselt välja
tuua ühtegi spetsiaalset toodet, mis on koostöös infotehnoloogiaga just Eestis loodud,
võibolla üks näide oleks see, et mõned mobiilioperaatorid müüvad vaegnägijatele
mõeldud mobiiltelefone, millel on suured ja selgesti eristatavad numbriklahvid.
8) Piirkondlik kontsentratsioon
Himanen toob välja, et linnastumine on ületanud maailmas 50%-määra. Samas on ka toimunud
Eestis, maal elab vähem inimesi ja toimub liikumine keskuste suunas, eriti just Tallinna
suunas. Aga selle põhjused on tööpuudus maapiirkondades, kuna peale NL perioodi kadus
vajadus tollaste kolhooside ja sovhooside järele.
9) Süvenev globaalne lõhe
Himaneni andmetel on alates 1960 aastast kuni 21. saj alguseni lõhe rikaste ja vaeste
vahel üha kasvanud. Sama on toimunud ja on toimumas ka Eestis. Vastavalt OECD
raportile http://epl.delfi.ee/archive/graafik-lohe-vaeste-ja-rikaste-vahel-kasvab-jarjest-rohkem-on-neid-kes-jatavad-hambaarstile-minemata?id=70053489
10) "Ohukultuuri" levik
Vastavalt eelmises punktis toodud süvenevale globaalsele lõhele, suureneb ka
ühiskonna ebastabiilsus, mis võib väljenduda meeleavaldustes, protestides jne.
Konkreetselt Eesti puhul meenub vaid Pronksiöö, aga seal ei saa tuua põhjuseks süvenevat
globaalset lõhet. Samas võis just vaesus ja ebastabiilsus viia inimese tapmiseni
2006 Haabersti linnaosavalitsuses, kus 74 a mees tulistas surnuks sotsiaaltöötaja. Samas
tunnistati ta ilmselt süüdimatuks.
Sellised olid kümme Himaneni poolt välja toodud trendi infoühiskonnas. Nagu näha, on need
trendid leidnud kinnitust ka hilisemas Eestis ja ka mujal maailmas, mistõttu võib öelda, et
praeguseks 13 a vana analüüs on endiselt ajakohane.
raportit Soome parlamendile, kus Himanen räägib infoühiskonna trendidest, probleemidest
ning võimalikest lahendustest. Tahaksin käesolevas postituses keskenduda just nendele kümnele infoühiskonna trendile, mida Himanen 2004.a. leidis üha enam maailmas kanda kinnitamas ja analüüsida, mismoodi on need Eestis realiseerunud.
1) Maksude vähenemine
Kui analüüsida olukorda Eestis, siis kõige rohkem on langenud tulumaks. Nt aastal 2004, kui
Himanen raporti kirjutas, oli see veel Eestis 26%, praeguseks aastaks aga juba 20%.
Seega on tema ennustus, et maksud järjest langevad, olnud väga hästi ette ennustatud.
2) Rutiinne töö liigub arengumaadesse
Selles valdkonnas on erinevaid näiteid. Näiteks on AS Nortal loonud arendustiime
Indias, sest sealne tööjõud on odav ja ühe arendaja tunnipalga eest saab Indias võibolla lausa 20 arendajat. Iseküsimus on see kvaliteet, mida arengumaadest saadakse. Juba kultuurilised erinevused võivad omada teatud tähtsust, kuidas programmeerija mõtleb ja koodi kirjutab.
Samas teatud mõttes ei liigu töö ainult arengumaadesse, pigem on juhtunud tänu
suurele pagulashulgale see, et sisserännanu on nõus sellist nn lihttööd tegema
odavama palga eest kui kohalik eestlane. Eestis ei ole seda trendi veel märgata, aga
just Euroopas ringi liikudes, näeb üha sagedamini, et tänavat pühivad sisserännanud
aafriklased.
3) Tööealise elanikkonna vananemine
Eeldatakse, et tööealine elanikkond väheneb aastaks 2040 125 000 inimese võrra.
https://planeerimine.ee/2015/10/kahanemine-ja-vananemine/
4) Suurenenud surve heaoluriigi järele
Vananev elanikkond nõuab riigilt rohkem finantsi - pensionidele kuluv raha aina suureneb ja
see tööealine elanikkond, kelle maksulaekumisest riik pensione finantseerib, see aina
väheneb. Samas on just maksukoormus langenud ja riigil tekivad probleemid, kuidas neid
kulutusi katta. Konkreetselt nt praegune Eesti valitsus juba on astumas samme, kuidas
lisaraha eelarvesse leida, kuigi nende hind on valus: toon näiteks kasvõi maagaasiaktsiisi tõusu, eluasemelaenu intresside tagasimaksmise summa külmutamine 300 euro piirile jne. Rahvastiku vanenedes suurenevad ka vajadused meditsiiniabi järele, mis samuti maksab.
5) Tehnoloogilisest arengust sotsiaalsesse arengusse
Kui esimene infoühiskonna faas oli võrguühenduste loomine, siis teises faasis on
infotehnoloogia edasise arengu kõrval olulisem suurem fookus sotsiaalsetel küsimustel.
Eesmärk ei ole luua mingit uut infotehnoloogilist arendust, mis meie elu kuidagi
mugavamaks muudab, vaid pigem olemasolevate süsteemide muutmine turvalisemaks.
Ka Eestis muutub kõik üha rohkem vähemavalikuks. Heaks näiteks võiks siinjuhul tuua
tudengi hindamise. Kui enne riputati eksamitulemused seinale ja igaüks võis lugeda, mis
hinde keegi sai, siis nüüdseks on need salastatud ja ainult asjaosaline teab enda tulemusi.
6) Kultuuritööstuse tõus
Siinjuhul mõtleb Himanen, et tänu massimeedia suurele digitaliseerimisele ühendub üha enam
infotehnoloogia ja meedia. Eesti puhul võiks siinjuhul tuua mitmeid näiteid: ise leian, et
üks suurimaid õnnestumisi on olnud ERR-i arhiiv, kus on nii audio- kui ka videomaterjali
vanadest raadio- ja televisioonisaadetest.
Siiski on Eestil siin veel arenguruumi. Näiteks Berliini Filharmoonikute kontserti on
tänapäeval võimalik vaadata reaalajas läbi niiöelda "digitaalse kontserdisaali". Eesti
Riiklik Sümfooniaorkester ei ole sinnamaani veel jõudnud, küll aga pakuvad mitmed
kinod juba praegu Eestis võimalust vaadata Metropolitan Opera etendusi kinos suurelt
ekraanilt.
7) Biotööstuse tõus
Himanen leiab, et geneetika on valdkond, mis muutub IT-valdkonna puhul teiseks
võtmeteaduseks. See on ka Eestis käivitunud geenivaramu näitel, kus on juba 51 000
inimese geenid, mida kasutatakse analüüsimiseks ja kasu saavad alles ilmselt inimese
lapsed või lapselapsed.
Taas on ka siin seos rahvastiku vananemisega: vananev elanikkond
vajab üha enam meditsiini ja infotehnoloogia koostöös valminud tooteid - nn
gerotehnoloogia ehk aktiivne vanenemise toetamine. Üheks näiteks võib siin tuua nt
sellise nutitelefoni rakenduse, mis toimib nagu suurendusklaas ja abistab
vanurit lugema tillukest teksti. Samas ei oska Eesti puhul konkreetselt välja
tuua ühtegi spetsiaalset toodet, mis on koostöös infotehnoloogiaga just Eestis loodud,
võibolla üks näide oleks see, et mõned mobiilioperaatorid müüvad vaegnägijatele
mõeldud mobiiltelefone, millel on suured ja selgesti eristatavad numbriklahvid.
8) Piirkondlik kontsentratsioon
Himanen toob välja, et linnastumine on ületanud maailmas 50%-määra. Samas on ka toimunud
Eestis, maal elab vähem inimesi ja toimub liikumine keskuste suunas, eriti just Tallinna
suunas. Aga selle põhjused on tööpuudus maapiirkondades, kuna peale NL perioodi kadus
vajadus tollaste kolhooside ja sovhooside järele.
9) Süvenev globaalne lõhe
Himaneni andmetel on alates 1960 aastast kuni 21. saj alguseni lõhe rikaste ja vaeste
vahel üha kasvanud. Sama on toimunud ja on toimumas ka Eestis. Vastavalt OECD
raportile http://epl.delfi.ee/archive/graafik-lohe-vaeste-ja-rikaste-vahel-kasvab-jarjest-rohkem-on-neid-kes-jatavad-hambaarstile-minemata?id=70053489
10) "Ohukultuuri" levik
Vastavalt eelmises punktis toodud süvenevale globaalsele lõhele, suureneb ka
ühiskonna ebastabiilsus, mis võib väljenduda meeleavaldustes, protestides jne.
Konkreetselt Eesti puhul meenub vaid Pronksiöö, aga seal ei saa tuua põhjuseks süvenevat
globaalset lõhet. Samas võis just vaesus ja ebastabiilsus viia inimese tapmiseni
2006 Haabersti linnaosavalitsuses, kus 74 a mees tulistas surnuks sotsiaaltöötaja. Samas
tunnistati ta ilmselt süüdimatuks.
Sellised olid kümme Himaneni poolt välja toodud trendi infoühiskonnas. Nagu näha, on need
trendid leidnud kinnitust ka hilisemas Eestis ja ka mujal maailmas, mistõttu võib öelda, et
praeguseks 13 a vana analüüs on endiselt ajakohane.
Tellimine:
Postitused (Atom)