Andmeturveː tehnoloogia, koolitus ja reeglid

Oma käesolevas postituses tahaksin rääkida ühest IT-turvariskist, mis on ka mind isiklikult puudutanud. Kui turvariskiks võib lugeda nt erinevat pahavara, mille alaliikideks on näiteks viirused, nuhkvara jms, siis tahaksin siinkohal veel lisaks tuua sellise mõiste nagu "scareware" ehk hirmutusvara.

Live Security Platinum. Tegemist on võltsrakendusega Smart Fortress 2012 perekonnast. Programm näeb ise välja kui viiruste, nuhkvara jms tuvastaja-eemaldaja, mis käivitades hirmutab inimesi, et nende süsteem on nakatunud sadade ja tuhandete erinevate nakkustega, mis arvutit ohustavad.

Programm "teeb täieliku skäneeringu" kasutaja arvutist lausa 30 sekundi jooksul ning peale seda teatab, et just Live Platinum Security on ainus tarkvara, mis suudab kasutaja arvuti päästa. Tema peamine nuhtlus on see, et ta suudab blokeerida kõik muud arvuti rakendused, sealhulgas nii internetilehitseja kui ka Task Manageri, mille abil saaks rakendusi "jõuga" sulgeda. Programm geneereerib suvaliselt startivaid hüpikaknaid ja raiskab väga palju arvuti operatiivmälu, mis muudab arvuti aeglaseks. Lisaks brauseri ja Start Manageri blokeerimisele, ei toimi ka ükski arvutis olemasolev antiviirusprogramm.

Lahendust pakutakse Live Platinum Security nimelise tarkvara ostmisega, millega antud probleemid kaoksid. Seega on samuti tegemist raha väljapetmisega, aga antud asjaga on juba ka kaasnenud süsteemide halvamine, et isegi abi otsida.

Siiski on antud probleemile lahendus olemas ja kergesti internetist leitav. Lihtsalt selle leidmiseks ja kasutamiseks on vaja teist internetiühendusega arvutit või telefoni. Mina kasutasin selleks nutitelefoni ja sain olukorrale lahenduse ning peale niiöelda aste-astmelt juhendi läbimist, sain arvuti taas töökorda. Tõsi, igaks juhuks eemaldasin ma vana operatsioonisüsteemi ja asendasin selle uuega.

Kui sellist rünnet analüüsida "Mitnicki" valemi järgi,siis tuleks sellise pahavara arvutisse sattumise eest enda korralikult kaitsta. Kasutada korralikku viirusetõrjet, mis avastaks ka arvutisse sattunud nuhkvara jms ja suudaks selle efektiivselt ka eemaldada. Kui rääkida mingitest "kirjutamata" reeglitest sellises olukorras, siis on see ühene: "Parem mitte alla laadida kahtlastest kohtadest meediat, millega tuleb kaasa kõiksugu rämpsu". Reeglid kattuvad selles osas ka koolitusega, Mida muud saab tavakasutaja enda kaitsmiseks teha muud, kui kasutada viirusetõrjet ja võimalusel vältida kahtlase päritoluga failide allalaadimist.

Teistmoodi IT

Oma käesolevas blogipostituses räägin erivajadustega inimestele mõeldud
abivahendist, mille nimeks nn. sip-and-puff. Tänu antud seadmele on võimalik
liikumisvõimetul inimesel juhtida erinevaid seadmeid, sealhulgas ka
näiteks arvutit või ratastooli.

Sip (ingl keeles otsetõlkes "sõõm", siinkohal aga mõeldakse sissehingamist ja
puff (ingl keeles otsetõlkes "pahv", aga tähendab antud kontekstis puhumist või
väljahingamist. Antud tehnoloogia võimaldab kasutada õhurõhu muutmist sissehingates
või väljapuhudes ja seeläbi kontrollida erinevaid seadmeid. Peamiselt on mõeldud
see inimestele, kes ei saa liigutada oma jäsemeid, aga tahaksid siiski nt
kasutada arvutit või liikuda ratastoolis ringi.

Näiteks ratastooli puhul eeldab selle kontrollimine nelja eri liiki "käsku" selle
kasutajalt. Sissehingamine jaotatakse kaheks, nt nõrk sissehingamine paneb
ratastooli liikuma edaspidi ja tugev sissehingamine omakorda peatab selle,
samamoodi toimib ka väljahingamine tagurpidi liikumise puhul.

Antud seadet saab kasutada sisendseadmena ka erinevate ITK seadmete puhul.
Olgu selleks arvuti, tahvelarvuti vms. Nt firma Orin (http://www.orin.com/access/sip_puff/)
seade võimaldab kasutada Apple seadmeid iPad, iPhone ja iPodi, lisaks
arvutile jt. seadmetele.
Seadme märksõnana on välja toodud, et kui kasutaja suudab kõrre abil juua, siis
suudab ta ka antud seadet kasutada.
Nagu kõikidel sedalaadi seadmetel, on selles rõhuandur, mis suudab
kasutajapoolse sisendi "tõlkida" nt hiireklikiks, klahvivajutuseks, võimaldades
niimoodi ITK seadet juhtida.

Seadet on võimalik kasutada, asetades selle ka spetsiaalse kinnitusega
pea külge või siis ümber kaela.

Liidestustena on samuti kasutusel kaks viisi: ühe puhul kasutatakse
3.5 mm nn kõrvaklapipistikuid, teisel juhul USB-porti. Lisaks on võimalik
antud toote puhul osta eraldi huulikuid ( kui nt kasutajaid on mitu ), varuks
soetada uut nn "head-set"i (vahend seadme pea külge kinnitamiseks) või "gooseneck"i
( vahend seadme kaela ümber kinnitamiseks ).

Rääkides hindadest, siis ainult seade, mis kinnitub kas kaela ümber või
pea külge, ning millel on olemas Apple seadmete tugi, maksab 300 USD,
kuid olenevalt kasutatavast operatsioonisüsteemist lisandub veel ka
tarkvara hind, mis Maci puhul on lausa 479 USD, kui tahta parimat
ja lisavõimalustega tarkvara, mis võimaldaks kasutada seadet juhtimaks nii
arvuti klaviatuuri kui ka hiirt.
Samas annab selline seade paljudele inimestele võimaluse kasutada erinevat
rakendustarkvara ja olla seeläbi avatud välismaailmale. Näiteks lugeda
uudiseid, suhelda teiste inimestega jne, mis ongi asja mõte, et erivajadusega
inimene ei kaotaks sidet välisilmaga.

Inimese ja arvuti suhtlus: ergonoomika ja kasutatavus

Oma antud blogipostituses räägin ühest meeldivast ja teisest mitte nii meeldivast veebilehe kasutamiskogemusest, lähtudes Jakob Nielseni poolt toodud hindamiskriteeriumidele.

Hea veeb - tellitoit.ee

Õpitavus- tegemist on väga lihtsa ülesehitusega lehega. Avalehelt tuleb valida piirkond, kus inimene elab. Siis saab valida huvipakkuva toidukoha ja sellest omakorda oma tellimuse kokku panna. Väga lihtne kasutada.

Tõhusus- kui ollakse lehte varem juba kasutanud ja teatakse juba ette mida soovitakse tellida ning loodud on ka kasutajakonto, on tellimuse tegemine vaid mõned hiireklikid.

Meeldejäävus- kuna protsesse on vähe: asukoha valik-toidukoha valik-menüü valik- kontaktide lisamine. Seega võib öelda, et see jääb kindlasti kiiresti meelde.

Vead- nendeks on vaid kogemata valele aadressile toidu tellimine või siis kogemata liiga palju tellimine. Esimesel juhul ilmselt esitatakse kuidagi arve raiskuläinud toidu eest või üritab kuller välja selgitada nt helistades õige aadressi. Teisel juhul tuleb lihtsalt maksta.

Rahulolu- kui tellida läbi veebirakenduse on lihtne ja mugav, siis on ka rahulolu ja ilmselt kasutatakse seda rakendust veel.

Kasumlikkus- kuna rakendus toimib, saab maksta ka kullerile sularahas või pangakaardiga ning on online jälgimissüsteem kliendile nägemaks, kus tema tellimus parajasti asub, siis võib öelda, et rakendus on kasumlik.

Halb veeb-Postimees.ee

Õpitavus-antud juhul on tegemist mahuliselt väga suure veebilehega. Kindlasti oleks seal palju paremaid võimalusi, kuidas seda lehte süstematiseerida, aga hetkel tundub kõik väga laialivalguv. Jube erinevate menüüde hulk võtab silme ees kirjuks. Esialgsel külastusel võib endale sobiva uudise leidmine aega võtta.

Tõhusus-seda aspekti pärsib olulisel määral reklaami hulk lehel. Juba avalehel on mõnel juhul ainult reklaam, mille sulgemiseks peab kas 10 sek ootama või lisakliki kuskil tegema. Arvestades, uudiste täismahus lugemine antud veebist on niikuinii tasuline, võiks seda reklaami vähem olla. Ent hetkel tuleb ka pealkirjade ja mōne rea sisu eest vaadata rohkelt reklaami. Seega reklaami tõttu vōtab ka info leidmine palju enam aega, mis muudab lehelt info leidmise ka peale mitmekordset kasutamist väga aeglaseks.

Meeldejäävus- kui mõnda aega ei ole lehte kasutatud, siis võib uuel külastusel nii mõndagi üllatavat olla. Arvestades lehe massiivse suurusega ja reklaamirohkusega sellel, siis seda ka pidevalt modifitseeritakse toimetajate ja arendajate poolt. Näiteks lugedes ühte uudistenuppu, oli vägagi üllatav keset artiklit näha ekraanisuurust reklaami, kus kutsuti ostma Lexust, samas anti positiivselt teada, et sisu jätkub peale reklaami.

Vead-uudiste lugemisest kindlasti otseselt kahju ei saa tekkida. Ehk on ohtudeks pigem infovead lehe tasulisel lugemisel. Samas pakutakse võimalust paberlehe tellijal lugeda ka veebiversiooni tasuta. Sellel juhul on kasutaja kui tellija tuvastamine muidugi suhteliselt ebaturvaline. Vähemalt mõningane aeg tagasi piisas tellija perenimest ja tema kodusest aadressist, et tasuta kogu online materjali lugeda. Ent perenimi ja aadress on tänapäeval üsna kergesti leitavad. Vanasti leidis inimese aadressi ju perenime järgi suvalisest telefoniraamatust.

Rahulolu- see ei ole kahjuks meeldiv. Lehe mastaapsus ja see meeletu reklaam teevad kasutuskogemuse raskeks. Tasuks eelistada mingit muud uudisteportaali. 

Kasumlikkus- veeb kui uudisteportaal küll toimib, ent aeglus selle kasutamisel viitab pigem kahjumlikkusele kui kasulikkusele. Arvestades just aja kui ressursi mõõdet, võiks sama tegevuse ehk uudiste lugemise sooritada kuskil mujal ja ülejäänud ajaga midagi muud kasulikku või meeldivat korda saata.

Arendus- ja ärimudelid

Oma käesolevas blogipostituses tahaksin rääkida esiteks arendusmudelist Pair Programming, mida kasutab tarkvarafirma Codeborne (https://codeborne.com/et/) ja teiseks ärimudelist "Omandvara koos riistvaraga" Nokia ja Maemo näitel.

Pair Programming ehk paarisprogrammeerimise puhul on tegu agiilse tarkvaraarendusmudeliga kus 2 või muu paarisarvuline arv arendajaid töötab paarikaupa. Üks kirjutab koodi ja teine pidevalt hindab seda. Rolle vahetatakse pidevalt. Codeborne näiteks toob ka enda kodulehel välja, et selline mudel võimaldab keskenduda konkreetsetel arendajatel vaid ühele projektile korraga. Kaob ära see enda jagamine erinevate projektide vahel, a la pool tööpäevast teen ühte, pool päeva teist. Selline ümberlülitumine on just kõige raskem. Arvestades aega kui kallist ressurssi kulutab teise projekti uuesti süüvimine ikkagi mingi aja, et aru saada kuhu täpselt antud projekti arendus on jõudnud.
Codeborne ütleb enda veebilehel et kui neilt tellitakse mingi arendus siis eraldatakse selleks tööks teatud arv arendajaid ja nemad tegelevadki antud arendusega kuni selle valmimiseni. Vaadeldes nende veebist nende poolt sooritatud mõningaid arendusi, võib siin välja tuua nt internetipanga arenduse Sankt-Peterburi pangale ( tegu väiksemat sorti pangaga Venemaal ), mis valmis 5 kuuga ja 4 arendaja koostöös. Loomulikult eeldas agiilne mudel siin ja ka muudes ettevõtte projektides, väga tihedat suhtlust tellijaga.  Välja oli toodud, et toimusid igapäevased meilivahetused ja Skype vestlused, iganädalaselt videokonverents ja iga 2 nädala tagant silmast-silma kohting ja arutelu kliendi juures Peterburis.

Teiseks räägiksin ärimudelist "Omandvara koos riistvaraga", mille üks levinumaid näiteid on Apple, kes toodab nii riist- kui ka tarkvara, mis tagab parima ühilduvuse. Ka endine Soome mobiilitootja Nokia on katsetanud sellist kooslust. Nt Linuxi-põhine Maemo operatsioonisüsteem on just Nokia poolt arendatud N900 mobiiltelefonile (http://www.gsmarena.com/nokia_n900-2917.php). Nokia seniste telefonide poolt kasutatud Symbian OS oli ju arendatud Symbian Ltd poolt ja seda kasutasid väga erinevad mobiilide tootjad. Maemo ja N900 kooslus on seega üks näide lisaks Apple toodetele, kus tarkvara ja riistvara tuleb ühe sama arendaja Nokia poolt. Kahjuks muidugi Maemo käekäik just hästi ei läinud. Uuemad Nokia telefonid nagu nt E7 (http://www.gsmarena.com/nokia_e7-3545.php) kasutasid taas Symbiani. Seega osutus see Maemo operatsioonisüsteemi kasutamine Nokia telefonides väga lühiajaliseks ja pisteliseks katsetuseks.

"Kuidas saada häkkeriks" arvustus

Kuidas saada häkkeriks?

Käesolevas ajaveebipostituses keskendun Eric  S. Raymondi artiklile
"How to  Become A Hacker" arvustusele.

Autor on kirjutanud väga põhjaliku ülevaate häkkerist kui inimtüübist
ja toonud välja hulgaliselt erinevaid aspekte, kuidas häkkeriks saada ja
miks see hea on.

Kui nüüd artiklit arvustada, siis tuues see artikkel nt tänapäeva maailma,
tekib just see küsimus, et kas häkkerlus kui tegevus on hobi või sellega ka
elatatakse ennast?! Kui Raymond toob välja, et paljud häkkerid on just
programmeerijad, kas siis nad teevad niiöelda häkkerlust enda põhitöö kõrvalt
või ongi see kogu nende tegevus.

Tooks ehk näite, et programmeerija töötab nt a la raamatupidamistarkvara
HansaRaama arendustiimis, aga selle kõrvalt armastab väga Linuxit kui
vabavara ja aitab kaasa nt uue Estobuntu operatsioonisüsteemi loomisesse. Või
ta ongi niiöelda vabakutseline programmeerija, kes elatub peamiselt
nendest annetustest, mida on võimalik teha, laadides alla mingit Linuxi distrot.

Minu jaoks tundub pigem loogilisem see, et tegemist on pigem sellise asjaliku
ja kasuliku hobiga, kui tööga iseenesest. Inimesel on Maslowi püramiidi kujul
ikkagi mingid vajadused, mida ta kõige esmalt rahuldab ja siis kuskil
püramiidi tipus tuleb see niiöelda iseenda potentsiaali realiseerimise
vajadus, mis sobiks just sellise häkkerikultuuriga.

Teine aspekt, millele olen mõelnud seoses vaba tarkvaraga, on just see inimeste
tänamine. Meil on üle maailma terve hulk inimesi, kes on panustanud vaba aega
ja enda intelligentsi selleks, et meil on olemas hetkel Linux kui alternatiiv
muudele tasulistele operatsioonisüsteemidele, rääkimata veel kogu sellest
rakendustarkvarast, mis on antud operatsioonisüsteemile loodud. Öeldakse, et
tasuta lõunaid pole olemas. Samas need tuhanded inimesed, kes on kaasa löönud
vaba tarkvara arenduses, nad vääriksid minumeelest rohkem. Pigem võiks olla mingi
hea tava see, et Linuxit kasutades me ikkagi mõtleks sellee panusele ja teeks
siiski väikse annetuse kogu selle tehtud töö eest. See ei peaks olema
sunniviisile, aga seda võiks rohkem meelde tuletada, kui vaid
Linuxi distrot alla laadides. Ka kasutades oleks kena, kui vahel viskuks
ette aken, et teie kui Linuxi kasutaja võiksite nüüd selle loojaid natuke
meeles pidada.

Väga meeldis ka soovitused, et õppige programmeerija ja olid kohe välja toodud
konkreetsed keeled. Siinkirjutaja näiteks tunneb siirast kahetsust, et
tutvus programmeerimisega hoopis Excelis makrode kirjutamise juures, mitte aga
Pythonis või Javas.

Linux on siinkirjutaja jaoks ka uus avastus, peale IT-Kolledzisse astumist ja
mida aeg edasi, seda enam tundub, et see operatsioonisüsteem käib vägagi
kaasas nii enamuste siinse kooli õppejõudude kui ka kõrgemate kursuste tudengitega.
Väga hariv ja silmi avav artikkel. Peab Win 10-t vahetama hakkama...

IT juhtimine

Käesolevas blogipostituses tahaksin keskenduda kahele Eesti IT-alase ettevõtte
juhile ja iseloomustada nende erinevaid juhitüüpe. Nendeks persoonideks on Taavi Kotka ja Sten Tamkivi. Esimene nendest olnud seotud Nortal AS-ga (endine Webmedia) ja teine olnud Skype Eesti juht. Need mõlemad persoonid on oma tegevuses jõudnud välja lõpuks liidripositsioonile, aga võib siiski öelda, et nt Taavi Kotka on alustanud natuke teiselt IT-juhi tüübilt, mistõttu võib neid kahte IT-juhti nimetada oma juhiomadustelt algselt erinevateks.

 Ent alustuseks tahaksin tõdeda, et kursuse juhendaja Kaido Kikkas kursusematerjali ühes esimeses
lauses "Irvhambad on öelnud: "Kes oskab, see teeb - kes ei oska,  see juhib (ja kes seda ka ei oska, õpetab teisi...)" " on üsna palju sarnast muude valdkondadega. Nt muusikas öeldakse: "Kes pilli mängida ei oska, hakkab dirigendiks ja kes sellega ka hakkama ei saa, see hakkab
muusikakriitikuks".


Taavi Kotka

Tegemist on just ametist lahkunud MKM asekantsleriga, kes enne seda oli
AS Nortal ( endine Webmedia ) juhatuse esimees.
Lugedes artiklit https://www.directormeedia.ee/taavi-kotka-huvasti-webmedia/
võib tõdeda, et ettevõtte tegutsemise alguses on
tegemist niiöelda mentor/õpetaja-tüüpi juhiga, kes ütleb
ka ise, et on pigem spetsialist, mitte juht. Ja arvestades olukorda, et Webmedia
alustas ikkagi väikese meeskonaga, siis kui inimesel on head oskused, siis
tõmbab see ka teisi endaga kaasa. Selles mõttes on oluline, et juht oleks ka
ise tippspetsialist omas valdkonnas, sest sedamoodi mõjub ta oma alluvatele
eeskujuna.

Ja Webmedia kontseptsioon väärtustada oma töötajat just keskkonna ( a la värsked
puuviljad kontoris ) kaudu räägib just sellise sõbraliku töökeskkonna kasuks, kus
ei ole autoritaarset juhtimisstiili, vaid tehakse tööd ühtse tiimina ühiste
eesmärkide nimel.

Samas tõdeb ta, et kui ettevõtte töötajate arv kasvas juba 200-ni, siis ei olnud
enam võimalik suhelda ja kogemusi jagada kõigiga ning ettevõtte
ühtseks sidumiseks oli vaja midagi enamat. Ta ütleb:
"200-pealise meeskonna juures ei jõua tegevjuht enam detailidega tegeleda, vaid peab tagama,
et terve meeskond hingaks ühes rütmis ja kindla eesmärgi nimel.
Siis saad aru, kui tähtsaks muutub kultuuri ehitamisel kommunikatsioon". Seega võib ehk öelda, et Kotka on liikunud mentor/õpetaja-tüübilt ehk kuskilepoole edasi, nt nn liider-positsioonile.

Sten Tamkivi

Tegemist on Skype Eesti endise juhiga, kes enne seda oli tarkvarafirma
Helmes arendusjuht ja nüüdseks on liikunud riskikapitaliettevõttesse
Andreessen Horowitz. Ta oli Skype Eesti juht aastatel 2005-2012.
Tema puhul võib ilmselt öelda, et tegemist on samuti juht-tüüpi juhiga, kellel
peab olema pilt, kuhu ettevõte tahab jõuda ja kellest sõltub terve
meeskonna sinnani vedamine. Tsiteerin EPL uudistetoimetust:
"Kui Tamkivist sai Skype Eesti juht, sõnas ta, et tema ülesandeks on tagada Skype’i Eesti
organisatsiooni igapäevane toimimine nii, et inimesed Skype’i luues
ja kasutades õnnelikud oleksid".

IT proff tänases Eestis

Oma käesolevas postituses tahaksin arutleda, mis teeb tänapäevases Eestis ühest IT-valdkonna töötajast oma ala professionaali. Esimesena peatuksin teemal, kas IT-ala töötaja peaks olema võimalikult laiahaardeline või pigem kitsalt spetsialiseerunud ja teiseks analüüsiks, kumb on siis reaalselt olulisem, kas diplom või oskused.

Ühelt poolt eeldatakse, et tänapäeva IT-töötaja tunneb lisaks oma erialalae ka ettevõtlust, oiguse printsiipe jne. Ka IT-Kolledzis on ju ainekavas olemas nii makroökonoomika kui ka ettevõtte majandusõpetus. Ühelt poolt on see vajalik, et kooli lõpetanud saaks vajadusel ka ise eraettevõtjana hakkama, ent seoses erialaga võiks pigem valja tuua üha enam vajaliku kitsa spetsialiseerumise. Ei ole enam ju sellist 2000-date alguses toimuvat olukorda, kus üks inimene ehitas kodulehti (kujundas, kirjutas nii front- kui ka backendi.Pigem on see suurte tarkvaraettevõtete puhul liikunud sinnani, et arendaja laadib kuskilt versioonihaldusest alla oma tänased ülesanded, teeb need ara, laadib valminud asja üles ja hakkab see asi taas otsast peale. Eks selline töö tundub nüri, aga selles mõttes on IT-ala nagu ehitus, iga etappi täidab keegi ja kokkuvõttes saab asi valmis. Samas võimaldab pigem kitsam spetsialiseerumine end paremini täiendada. Nt olles java-arendaja, keskendutakse pigem uue Java API tundmaõppimisele, mitte ei pea samal ajal ka tutvuma uute trendidega nt veebilehe kujunduse osas.

Teiseks tahaksin veel ka peatuda sertifikaatide ja diplomi teemal. Olles ise lõpetanud ka kutsekooli tarkvara arenduse erialal, võin öelda, et konkreetselt Eestis on kutsekooli tase nt IT- Kolledziga võrreldes pea olematu. Taseme vahe on kümnetes kordades. Sealt tekib ka küsimus, miks meil seda kutseharidust promotakse. Hea küll, lukksepaks ja keevitajaks õppimiseks on see ideaalne koht, aga tarkvara arendus? Selles osas "paber" ( kutsetunnistus, diplom) ei pruugi veel iseloomustada inimese reaalseid oskusi. Ka Muusikaakadeemia lõpetanud interpreetide hulgas on kahjuks neid, kes ühtegi sümfooniaorkestrisse tööle ei saa, sest tööle konkureerides tuleb reaalselt midagi instrumendil esitada ehk enda oskusi näidata. Sama on ka ju IT-valdkonnas. Tööandjat ei huvita läbitud koolitused ja sooritatud sertifikaatide tunnistused, kui tööle kandideerija ei saa tööle kandideerides hakkama prooviülesandega.

Seega pakuksin kokkuvõttes välja, et tänase Eesti IT-proff on oma kitsa ala tippspetsialist ja tema sisu määravad tema oskused, mitte vaid taskus olev diplom.

Autoriõiguste reformimisest

Käesolevas blogipostituses analüüsin autoriõiguste reformimist, mida pakuvad Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform. Tahaksin keskenduda just kolmele raamatus 2. peatükis välja toodud aspektile. Kõigepealt soovitakse muuta tasuta kasutamiseks kogu tarkvara, eeldusel, et seda ei tarvitata ärilistel eesmärkidel.  Teiseks soovitakse lühendada autoriõiguste kehtivust, mis hetkel kaotavad kehtivuse 70 a peale autori surma. Ja kolmandaks soovitakse seadustada õigus, et oleks võimalik kasutada juba olemasolevat materjali, et selle baasil luua midagi uut.

1) Soovitakse et kogu tarkvara, mida kasutatakse mitteärilistel eesmärkidel, oleks tasuta kasutamiseks ja kopeerimiseks. 

Selline idee on küll üllas, aga siiski öeldakse, et "tasuta lõunaid" pole olemas. Mingis osas see toimib, nagu tarkvara ( just operatsioonisüsteemidest Linuxi distributsioonid (tegelikult isegi Linuxit alla laadides on võimalik niiöelda teha annetus kasvõi Paypali abil. See pole küll kohustuslik, aga oleks inimlik ja aus) ja mitmesugune rakendustarkvara, aga pole just mõistlik eeldada, et muusika, filmid ja raamatud oleksid läbinisti tasuta. On tehtud kulutusi mingi rakenduse arendamiseks, olgu selleks nt e-raamatu rakendus, andmete digitaliseerimine jms. Kui ühelt poolt pole võimalik, et inimene astub raamatupoodi ja "võtab" sealt tasuta raamatu, kuna isiklikuks tarbeks ja mitteärilistel eesmarkidel võiks see nii olla, siis e-raamatu puhul poleks eraldi vaja täiendavat eksemplari trükkida ja kulutused oleksid väiksemad. Aga raamatu sisu on siiski keegi kirjutanud ja oma töötunde sellesse panustanud.

Tavamaailmas ju ka on võimalik raamatute ostmise asemel raamatuid laenutada raamatukogust, mis  on ühiskondlikult tasuta teenus. Sellisel juhul oleks ehk idee luua digitaalne raamatukogu, kust saab raamatuteksti lugeda, aga poleks seda võimalik sealt kopeerida.

2) Autoriõiguste vähendamine 20-le aastale seniselt 70-lt aastalt.

Kui hetkel on autoriõigused kehtivad kuni 70 a peale looja surma, siis see aeg on tõesti pikk ja raamatu autorite soov seda lühendada, on igati aktsepteeritav. Näiteks selline veebileht nagu Petrucci aadressil http://imslp.org, mis võimaldab kasutajatel skaneerida klassikalise muusika partituure ja klaviire ja riputada neid internetti. Samas ei ole võimalik sealt siiamaani leida näiteks 1975.a.  surnud Šostakovitši sümfooniate partituure, kuigi samas on need partituurid vabalt kättesaadavad igast muusikakooli noodikogust. Senise seadusandluse järgi siis alles 2050. a on need internetis vabalt kättesaadavad. Tundub tõesti absurdne.

3) Soov seadustada õigus, et oleks võimalik kasutada juba olemasolevat materjali, et selle baasil luua midagi uut.

Siinjuhul jääksin ise muusikuna eriarvamusele. Isiklikult häirib, kui klassikalise muusika hitte nagu Beethoveni 5. sümfoonia kuulus saatusemotiiv või Mozarti Reekviemi kuulus Lacrimosa leiab kasutust kuskil räppimise tausalt või klubimuusikas. Palju enam oleks hinnatav midagi ise originaalset välja mõelda. Või siis oleks kasvõi viisakas kuidagi viidata teosele, mida kasutatakse. Hea näide veel: https://en.m.wikipedia.org/wiki/Prince_Igor_(song) .Borodini ooperi "Vürst Igor" motiivi kasutatatud just nimelt hip-hop muusikas. Laulu videoklipp on nähtav siin: https://www.youtube.com/watch?v=O_X_Nj276Ps.

Ära kuritarvita oma võimu

Käesolev blogipostitus keskendub Virginia Shea nn. 10 käsu ehk netiketi ühe käsu analüüsile läbi isikliku kogemuse. Olen valinud analüüsimiseks üheksanda käsu pealkirjaga "Ära kuritarvita oma võimu".

Oma esimesi jututoa külastuse kogemusi mäletan aastatel ca 2000 läbi  nn. IRC kliendi. Populaarseid kanaleid oli tollal vist Estchati nime kandvas serveris mitmeid. Üks suuremaid oli nt Armastusesaal, millel oli olemas ka veebibrauseri tugi, ent läbi IRC kliendiprogrammi oli jututuba kasutada mugavam ja kiirem. Läbi antud rakenduse oli võimalik vaadata kanalite nimekirja antud serveris ja liituda mõne väiksema kanaliga, mille olemasolust muidu isegi aimu ei olnud. Tihti ei käinud nendes just palju inimesi, aga ühes kanalis viibides tehti ettepanek hakata antud kanalis opiks ehk administraatoriks, keda oli tavaliselt mitmeid kanali peale. Opid kui sellised olid üldse kanali tavakasutajast kõrgemal asuvad reaalsed kasutajad, kel oli rohkem õigusi, aga samas osades kanalites kasutati ka automatiseeritud järelvalvet ehk botti.

IRC kliente oli erinevaid. Tihti oli neile sisse ehitatud kasutaja jututoast väljaviskamise võimalus ja bänni lisamise võimalus mingiks x ajaks, et kasutaja ei saaks uuesti siseneda. Lisaks oli ka Eestis kirjutatud eestikeelseid klientprogramm, millesse oli sisse kirjutatud ka nt nn automaatne sõimaja väljaviskamine, mis tugines mingitele võtmesõnadele ehk siis peamiselt roppustele. Lisaks ka suurtähtedega kirjutamise ehk karjumise eest visati inimene tavaliselt välja. Väljaviskamisel sai lisada väljavisatule ka kommentaar, mille eest see oli.

Kasutasin ise Mirc-nimelist eestikeelset klientprogrammi, milles üks sisseehitatud kommentaar peale suurtähtedega kirjutamise eest väljaviskamisel oli: "Mida sa röögid, ega sa Punasel väljaku pole".
Kahjuks puudub mul info selle kohta kas opil oli teoorias võimalus jälgida ehk pealt kuulata privaatset jutuajamist erinevate jututoakasutajate vahel. Selline pealtkuulamine oleks vägagi ohtlik, sarnaneks tavaelus telefoniside pealtkuulamisega. Netis võib samamoodi liikuda jututoas ka privaatset infot kasutajate kohta, nende pärisnimed, telefonid vms.

Olles endale saanud ka opistaatuse, oli mingis osas selline kõrgem enesetunne küll. Mäletan, et suhtlesin kellegagi ja mulle ei meeldinud selle inimese suhtlusmaneer ja ma sain talle ära teha niiöelda. Vajutasin nuppu "Kick" ja inimene "lendas" jutukast välja.. Pärast oli samas mingi süütunne, et miks ma seda tegin, sest otsest põhjust selleks polnud. Kasutaja ei "karjunud", ei kasutanud roppusi vms, lihtsalt mina sain näidata enda võimu. 

Aga üldiselt võim internetis annab inimesele palju. Nt mingi suure arvutivõrgu administraator saaks ideeliselt ju piirata mõne temale mittemeeldiva inimese arvuti võrgukiirust 1 kbs alla ja ka üles. Ei taha selle inimese nahas olla kes sellise võrguühendusega peab internetis tööd tegema. Samas on mingitele inimestele see võim vaja anda. Mitte selleks, et nad saaksid seda kuritarvitada. vaid selleks, et nad haldaksid kogukonda, sest vastasel juhul võib internetis suhtlemise maneer päris käest ära minna. On küll netikett, aga ka reaalset järelvalvet ja õigust sekkuda on tarvis, sest reaalses elus on lisaks lauakommetele ja käitumisreeglitele samuti olemas politseiinstantsid,  kes  saavad vajadusel aktiivselt sekkuda.

Arvustus - Pekka Himaneni 2004. aasta raport Soome Parlamendile

Käesoleva artikli ülesanne on arvustada Pekka Himaneni 2004. a valminud
raportit Soome parlamendile, kus Himanen räägib infoühiskonna trendidest, probleemidest
ning võimalikest lahendustest. Tahaksin käesolevas postituses keskenduda just nendele kümnele infoühiskonna trendile, mida Himanen 2004.a. leidis üha enam maailmas kanda kinnitamas ja analüüsida, mismoodi on need Eestis realiseerunud.

1) Maksude vähenemine

Kui analüüsida olukorda Eestis, siis kõige rohkem on langenud tulumaks. Nt aastal 2004, kui
Himanen raporti kirjutas, oli see veel Eestis 26%, praeguseks aastaks aga juba 20%.
Seega on tema ennustus, et maksud järjest langevad, olnud väga hästi ette ennustatud.

2) Rutiinne töö liigub arengumaadesse

Selles valdkonnas on erinevaid näiteid. Näiteks on AS Nortal loonud arendustiime
Indias, sest sealne tööjõud on odav ja ühe arendaja tunnipalga eest saab Indias võibolla lausa 20 arendajat. Iseküsimus on see kvaliteet, mida arengumaadest saadakse. Juba kultuurilised erinevused võivad omada teatud tähtsust, kuidas programmeerija mõtleb ja koodi kirjutab.

Samas teatud mõttes ei liigu töö ainult arengumaadesse, pigem on juhtunud tänu
suurele pagulashulgale see, et sisserännanu on nõus sellist nn lihttööd tegema
odavama palga eest kui kohalik eestlane. Eestis ei ole seda trendi veel märgata, aga
just Euroopas ringi liikudes, näeb üha sagedamini, et tänavat pühivad sisserännanud
aafriklased.

3) Tööealise elanikkonna vananemine

Eeldatakse, et tööealine elanikkond väheneb aastaks 2040 125 000 inimese võrra.
https://planeerimine.ee/2015/10/kahanemine-ja-vananemine/

4) Suurenenud surve heaoluriigi järele

Vananev elanikkond nõuab riigilt rohkem finantsi - pensionidele kuluv raha aina suureneb ja
see tööealine elanikkond, kelle maksulaekumisest riik pensione finantseerib, see aina
väheneb. Samas on just maksukoormus langenud ja riigil tekivad probleemid, kuidas neid
kulutusi katta. Konkreetselt nt praegune Eesti valitsus juba on astumas samme, kuidas
lisaraha eelarvesse leida, kuigi nende hind on valus: toon näiteks kasvõi maagaasiaktsiisi tõusu, eluasemelaenu intresside tagasimaksmise summa külmutamine 300 euro piirile jne. Rahvastiku vanenedes suurenevad ka vajadused meditsiiniabi järele, mis samuti maksab.

5) Tehnoloogilisest arengust sotsiaalsesse arengusse

Kui esimene infoühiskonna faas oli võrguühenduste loomine, siis teises faasis on
infotehnoloogia edasise arengu kõrval olulisem suurem fookus sotsiaalsetel küsimustel.
Eesmärk ei ole luua mingit uut infotehnoloogilist arendust, mis meie elu kuidagi
mugavamaks muudab, vaid pigem olemasolevate süsteemide muutmine turvalisemaks.
Ka Eestis muutub kõik üha rohkem vähemavalikuks. Heaks näiteks võiks siinjuhul tuua
tudengi hindamise. Kui enne riputati eksamitulemused seinale ja igaüks võis lugeda, mis
hinde keegi sai, siis nüüdseks on need salastatud ja ainult asjaosaline teab enda tulemusi.


6) Kultuuritööstuse tõus

Siinjuhul mõtleb Himanen, et tänu massimeedia suurele digitaliseerimisele ühendub üha enam
infotehnoloogia ja meedia. Eesti puhul võiks siinjuhul tuua mitmeid näiteid: ise leian, et
üks suurimaid õnnestumisi on olnud ERR-i arhiiv, kus on nii audio- kui ka videomaterjali
vanadest raadio- ja televisioonisaadetest.
Siiski on Eestil siin veel arenguruumi. Näiteks Berliini Filharmoonikute kontserti on
tänapäeval võimalik vaadata reaalajas läbi niiöelda "digitaalse kontserdisaali". Eesti
Riiklik Sümfooniaorkester ei ole sinnamaani veel jõudnud, küll aga pakuvad mitmed
kinod juba praegu Eestis võimalust vaadata Metropolitan Opera etendusi kinos suurelt
ekraanilt.

7) Biotööstuse tõus

Himanen leiab, et geneetika on valdkond, mis muutub IT-valdkonna puhul teiseks
võtmeteaduseks. See on ka Eestis käivitunud geenivaramu näitel, kus on juba 51 000
inimese geenid, mida kasutatakse analüüsimiseks ja kasu saavad alles ilmselt inimese
lapsed või lapselapsed.
Taas on ka siin seos rahvastiku vananemisega: vananev elanikkond
vajab üha enam meditsiini ja infotehnoloogia koostöös valminud tooteid - nn
gerotehnoloogia ehk aktiivne vanenemise toetamine. Üheks näiteks võib siin tuua nt
sellise nutitelefoni rakenduse, mis toimib nagu suurendusklaas ja abistab
vanurit lugema tillukest teksti. Samas ei oska Eesti puhul konkreetselt välja
tuua ühtegi spetsiaalset toodet, mis on koostöös infotehnoloogiaga just Eestis loodud,
võibolla üks näide oleks see, et mõned mobiilioperaatorid müüvad vaegnägijatele
mõeldud mobiiltelefone, millel on suured ja selgesti eristatavad numbriklahvid.

8) Piirkondlik kontsentratsioon

Himanen toob välja, et linnastumine on ületanud maailmas 50%-määra. Samas on ka toimunud
Eestis, maal elab vähem inimesi ja toimub liikumine keskuste suunas, eriti just Tallinna
suunas. Aga selle põhjused on tööpuudus maapiirkondades, kuna peale NL perioodi kadus
vajadus tollaste kolhooside ja sovhooside järele.

9) Süvenev globaalne lõhe

Himaneni andmetel on alates 1960 aastast kuni 21. saj alguseni lõhe rikaste ja vaeste
vahel üha kasvanud. Sama on toimunud ja on toimumas ka Eestis. Vastavalt OECD
raportile http://epl.delfi.ee/archive/graafik-lohe-vaeste-ja-rikaste-vahel-kasvab-jarjest-rohkem-on-neid-kes-jatavad-hambaarstile-minemata?id=70053489

10) "Ohukultuuri" levik

Vastavalt eelmises punktis toodud süvenevale globaalsele lõhele, suureneb ka
ühiskonna ebastabiilsus, mis võib väljenduda meeleavaldustes, protestides jne.
Konkreetselt Eesti puhul meenub vaid Pronksiöö, aga seal ei saa tuua põhjuseks süvenevat
globaalset lõhet. Samas võis just vaesus ja ebastabiilsus viia inimese tapmiseni
2006 Haabersti linnaosavalitsuses, kus 74 a mees tulistas surnuks sotsiaaltöötaja. Samas
tunnistati ta ilmselt süüdimatuks.

Sellised olid kümme Himaneni poolt välja toodud trendi infoühiskonnas. Nagu näha, on need
trendid leidnud kinnitust ka hilisemas Eestis ja ka mujal maailmas, mistõttu võib öelda, et
praeguseks 13 a vana analüüs on endiselt ajakohane.

Kuidas on wikid mõjutanud teatmeteoseid?

Wikide puhul on peamiseks märksõnaks asjaolu, et nad asuvad internetis ning on
kasutajale kättesaadavad ükskõik kus ja ükskõik millal. Lisaks ei nõua nt wikipedia kasutamise eest keegi raha. Kui infot on võimalik saada igal ajahetkel internetist, siis on see sundinud ka traditsioonilisi teatmeteoseid liikuma oma tegevuses interneti suunas. Lisaks andmete otsimise mugavusele on oluline ka andmete pidev värskendamine ajas.  Käsitlen enda postituses mõnda valitud näidet, kus traditsiooniline teatmeteos on liikunud internetti:

Kui wikid said alguse juba 1995 aastal, siis oli 1993. a. olemas juba ka Microsofti poolt välja
töötatud algselt CD-ROMil asuv digitaalne Encarta entsüklopeedia. Tõsi, nüüdseks on see juba
veebipõhine ja seda enam edasi ei arendata. Algselt maksis see lausa 395 dollarit, hiljem oli tasuta. Seega kindlasti mõjutas ka wikipedia sünd Encarta kolimist veebi.

Ka Eestis on loodud http://entsyklopeedia.ee veebisait, mis sisaldab ca 90 000 artikli. Võtnud baasiks Eesti Entsüklopeedia köidete sisu, ei sisalda see muidugi kogu sisu, aga on siiski mugavaks ja tasuta alternatiiviks.

Isegi spetsiifiline klassikalise muusika alane leksikon nagu Grove Music Dictionary on kolinud internetti. Seda siis 2001 aastal, kusjuures teatmeteose juured ulatuvad lausa 19. saj lõppu. Mainimist väärib ka tõik, et viimane paberversioon koosnes 29-st üsnagi paksust raamatust. Ühte varasema Grove entsüklopeedia kogu on siinkirjutanu näinud ja kasutanud Tartu Ülikooli Raamatukogu fonoteegis. Paberversioon on siiski endiselt saadaval, nt siin: https://global.oup.com/academic/product/the-new-grove-dictionary-of-music-and-musicians-9780195170672?cc=ee&lang=en& .Tõsi, antud teatmeteose kasutamine ka internetis on tasuline: aastane kasutusõigus maksab 215 naela.

Siiski öeldakse õppeasutustes, et kui kirjutate kursuse või lõputööd, siis wikipedia artiklile ei
ole kohane viidata, kuna see ei pruugi olla alati 100 % tõese sisuga. Kuna igaüks võib wikipedia artiklit redigeerida, siis ei ole mingit garantiid, et andmed on täpsed ja õiged. Puudub andmete retsenseerimine usaldusväärse allika poolt. IT-Kolledzi füüsika õppejõud Raavo Josepson on samuti maininud, et kõige ebausaldusväärsem füüsika õppimisel on kasutada eestikeelset vikipeediat. Kui viidataks konkreetse teadlase nt mingis teadusajakirjas ilmunud artiklit, siis tõuseks selleks kasu ka antud teadlasele. Tõuseb nimelt tema reiting ehk Hirchi-indeks: http://www.benchfly.com/blog/h-index-what-it-is-and-how-to-find-yours/

Kokkuvõtvalt võib öelda, et wikide teke on mõjutanud teatmeteoseid kolima võrku ja muutuma kasutajale seega oluliselt kasutajasõbralikumaks. Tänu teatmeteose võrguversioonile on mõningad neist muutunud wikipedia eeskujul kasutajale lausa tasuta kättesaadavaks, osad aga oluliselt odavamaks ( nt mainitud Grove ). Võrguversioonid on ka oluliselt relevantsema sisuga, sest mingi uue info avastamisel ei pea ootama enam uut paberversiooni, vaid info värskendub online-s. Samas teisest küljest vaadatuna sunnib wikide levik andmeid alati mingi usaldusväärse allika abil kontrollima, et veenduda nende õigsuses ja täpsuses.

2 nähtust Internetieelsest ajast, millest esimene on pildist kadunud, aga teine liigub ajaloost tulevikku

Oma teises blogipostituses räägin kahest nähtusest: nendest esimesel puhul on tegu praktikaga, mis oli levinud enne 1991. a, aga mida enam ei kiputa kasutama ja teisel puhul tehnoloogiast, mis oli juba enne 1991. a piisavalt relevantne arvutikasutajate hulgas ja on seda ka praegu.

1) Telegramm

Tegemist oli nn kiirkirjaga, mida kasutati peamiselt just sünnipäevaõnnitluste edastamiseks.
Kui tavakirja pidi inimene ise valmis kirjutama, selle ümbrikusse panema ja margi lisama, sidejaokskonda või postkasti postitama, siis telegrammi teksti sai telefoni teel edastada, see kirjutati üles dikteerimise järgi, seejärel keegi tippis selle ilmselt kirjutusmasinaga sisse, sealt lõigati ribad, mis kleebiti õnnitluskaardile ja antud kaart siis toimetati adressaadini. Mäletan enda noorusajast paari sellist sünnipäevaks saadud telegrammi, milles olid kirjavead ja  täpitähtede asemel oli kasutatud ilma täppideta tähti.
Võib öelda, et see on tänaseks täielikult asendunud sms-sõnumiga või virtuaalse õnnitluskaardiga, mida ka paljud õnnesoovide edastamiseks kasutavad, kui ei ole soovi helistada ja pikemalt lobisema jääda.

2) Andmete varundamine

Olles ise kokku puutunud arvutitega juba 80 -date lõpul, on siiani meeles tollasest DOS
operatsioonisüsteemist käsk BACKUP, mis võimaldas andmeid salvestada teise sihtkohta, olgu selleks siis nt väline kettaseade vms. Juba siis varundati andmeid, et need oleks mingi süsteemitõrke korral endiselt kättesaadavad. Tänapäeval on see veel eriti oluline, kuna inimestel leidub üha enam isiklikku materjali, mis on digitaalsel kujul, olgu selleks dokumendid, fotod, muusika jne.
Tänapäevased internetiteenused pakuvad seda oluliselt mugavamal viisil - nn pilveteenuste kaudu, olgu siis selleks nt Google Drive või Dropbox. Ajast aega ei ole ükski arvutikasutaja pääsenud andmete varundamisest. Alati võib juhtuda see esimene kord, kus andmed on kadunud ja varukoopiaid pole.

3 IT-seadet või -rakendust, mis jõudsid turule, aga ei suutnud seal püsima jääda.

Alustan enda esimest blogipostitust teemaga, milles toon välja 3 IT-seadet või -rakendust, mis jõudsid turule, aga  ei suutnud seal püsima jääda.

1) Zip-kettaseade

Lugedes antud kursuse õppejõu Kaido Kikkase esimest ülevaadet IT ajaloost, märkasin, et nimetatud kettaseade tuli turule juba 1994. aastal. Antud ajahetkel Eestis oli ülipopulaarne flopiketas, mille suurim miinus oli tema maht - 1,44 Mb. Kuigi mäletan, et Zip-kettaseadet kasutasid mõned tuttavad, kes tegelesid näiteks pilditöötlusega, mille mahud olid suured, siis enamustel toimus kettaseadme areng flopikettalt otse CD-ROM-le. Siiski leian, et Zip-kettal oleks olnud palju eeliseid: esiteks tema maht 100-700 Mb, failihalduris otse andmete lugemine ja salvestamine, mis oli oluliselt kiirem kui spetsiaalse tarkvara abil plaatide "kõrvetamine" või siis näiteks Windows 3.11 paigaldamine, kasutades selleks meeletut hunnikut floppy-kettaid, mida pidi ükshaaval sisestama ja välja võtma. Ilmselt ei saanud Zip-kettaseade populaarsust, kuna oli kallim ( nii kettaseade ise kui ka toorik ).

2) Erinevate mängukonsoolide taskuvariandid

Need olid omal ajal väga populaarsed, lubades meelelahutust kaasas kanda. Erinevalt NL aegsetest "Hunt püüab korviga mune" mängust, sai tänu spetsiaalsetele kassettidele mängida erinevaid mänge liikuva pildi, heli ja salvestusvõimalusega. Näitena võib tuua Nintendo GameBoy, mis oli esialgu mustvalge, hiljem värviline. Vaevalt arvas Nintendo, et taskukonsoolid kaovad ajalukku, kui tekkis nutitelefon, sest milleks kaasas kanda eraldi seadet, kui telefon, millega saab helistada, internetis surfata jms, saab ka mängida ja isegi Apple-l on piisavalt tasuta korralikke mänge, rääkimata Android Marketist.

3) Orkut

Tegemist oli 2004. a alustanud sotsiaalvõrgustikuga, mis suleti 2014. a. Antud suhtlusvõrgustiku looja Google sõnul suleti antud rakendus seetõttu, et teised samalaadsed rakendused nagu Youtube ja Blogger on populaarsemad. Liikusin ise Facebooki peale Orkuti sulgemisteadet. Otseseid etteheiteid keskkonnale mul polnud, kuigi on nüüdseks ilmselge, et keskkonda ei arendatud edasi ja funktsionaalsused praeguse Facebooki ja tollase Orkuti vahel on mäekõrgused. Siiski oli tegemist populaarse keskkonnaga, mida paljud eestlased kasutasid nii suhtlemiseks kui ka tutvuste otsimiseks ja hoidmiseks.