Autoriõiguste reformimisest

Käesolevas blogipostituses analüüsin autoriõiguste reformimist, mida pakuvad Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform. Tahaksin keskenduda just kolmele raamatus 2. peatükis välja toodud aspektile. Kõigepealt soovitakse muuta tasuta kasutamiseks kogu tarkvara, eeldusel, et seda ei tarvitata ärilistel eesmärkidel.  Teiseks soovitakse lühendada autoriõiguste kehtivust, mis hetkel kaotavad kehtivuse 70 a peale autori surma. Ja kolmandaks soovitakse seadustada õigus, et oleks võimalik kasutada juba olemasolevat materjali, et selle baasil luua midagi uut.

1) Soovitakse et kogu tarkvara, mida kasutatakse mitteärilistel eesmärkidel, oleks tasuta kasutamiseks ja kopeerimiseks. 

Selline idee on küll üllas, aga siiski öeldakse, et "tasuta lõunaid" pole olemas. Mingis osas see toimib, nagu tarkvara ( just operatsioonisüsteemidest Linuxi distributsioonid (tegelikult isegi Linuxit alla laadides on võimalik niiöelda teha annetus kasvõi Paypali abil. See pole küll kohustuslik, aga oleks inimlik ja aus) ja mitmesugune rakendustarkvara, aga pole just mõistlik eeldada, et muusika, filmid ja raamatud oleksid läbinisti tasuta. On tehtud kulutusi mingi rakenduse arendamiseks, olgu selleks nt e-raamatu rakendus, andmete digitaliseerimine jms. Kui ühelt poolt pole võimalik, et inimene astub raamatupoodi ja "võtab" sealt tasuta raamatu, kuna isiklikuks tarbeks ja mitteärilistel eesmarkidel võiks see nii olla, siis e-raamatu puhul poleks eraldi vaja täiendavat eksemplari trükkida ja kulutused oleksid väiksemad. Aga raamatu sisu on siiski keegi kirjutanud ja oma töötunde sellesse panustanud.

Tavamaailmas ju ka on võimalik raamatute ostmise asemel raamatuid laenutada raamatukogust, mis  on ühiskondlikult tasuta teenus. Sellisel juhul oleks ehk idee luua digitaalne raamatukogu, kust saab raamatuteksti lugeda, aga poleks seda võimalik sealt kopeerida.

2) Autoriõiguste vähendamine 20-le aastale seniselt 70-lt aastalt.

Kui hetkel on autoriõigused kehtivad kuni 70 a peale looja surma, siis see aeg on tõesti pikk ja raamatu autorite soov seda lühendada, on igati aktsepteeritav. Näiteks selline veebileht nagu Petrucci aadressil http://imslp.org, mis võimaldab kasutajatel skaneerida klassikalise muusika partituure ja klaviire ja riputada neid internetti. Samas ei ole võimalik sealt siiamaani leida näiteks 1975.a.  surnud Šostakovitši sümfooniate partituure, kuigi samas on need partituurid vabalt kättesaadavad igast muusikakooli noodikogust. Senise seadusandluse järgi siis alles 2050. a on need internetis vabalt kättesaadavad. Tundub tõesti absurdne.

3) Soov seadustada õigus, et oleks võimalik kasutada juba olemasolevat materjali, et selle baasil luua midagi uut.

Siinjuhul jääksin ise muusikuna eriarvamusele. Isiklikult häirib, kui klassikalise muusika hitte nagu Beethoveni 5. sümfoonia kuulus saatusemotiiv või Mozarti Reekviemi kuulus Lacrimosa leiab kasutust kuskil räppimise tausalt või klubimuusikas. Palju enam oleks hinnatav midagi ise originaalset välja mõelda. Või siis oleks kasvõi viisakas kuidagi viidata teosele, mida kasutatakse. Hea näide veel: https://en.m.wikipedia.org/wiki/Prince_Igor_(song) .Borodini ooperi "Vürst Igor" motiivi kasutatatud just nimelt hip-hop muusikas. Laulu videoklipp on nähtav siin: https://www.youtube.com/watch?v=O_X_Nj276Ps.